Põletusetraumad

Põletustraumad.

 

Põletushaavad on erineva tekkemehhanismiga. Sagedamini on põletuse põhjuseks kõrge temperatuuri poolt tekitatud kudede kahjustus kokkupuutel leegi, tuliste vedelike või esemetega (kontaktpõletus). Sarnaseid koekahjustusi põhjustavad elektrivool (elektripõletus) ja elektromagnetkiirgus (näit. päikese- ja solaariumipõletus) või nahale sattunud kemikaalid (keemiline põletus e. söövitus).

Põletustraumad on väga erineva raskusastmega ja ravivajadusega, mis  sõltub põletushaava suurusest, sügavusest, paiknemisest, hingamisteede kahjustuse esinemisest, haige vanusest, kaasuvate haiguste ja traumade iseloomust.  

Kui põletushaava pind ületab teie käelaba suurust või tegemist on sügava põletusega, siis pöörduge peale esmaabi kindlasti arstile.

 

Õnnetuse korral  sõltub oskuslikust esmaabist sageli põletuse ulatus ja sügavus. Kahjustus süveneb seni kuni naha temperatuur on kõrgem kui 44º C. Seetõttu on esmane ülesanne põletushaava kiire jahutamine.

Põletushaava jahutamine väldib haava süvenemist, lühendades kuumuse toimeaega; vähendab turse teket ja leevendab valu. Haava jahutamiseks sobib 15-18 °C kraanivesi kestvusega 10-15 min. Esmaseks raviks sobivad hästi ka spetsiaalsed põletuse esmaabi geelid (Burnshield®, BurnJel®). Neid müüakse apteekides ja nende kasutamine on lihtne. Jahutava toime tõttu nad leevendab valu, hoiavad ära põletuse süvenemise, vähendavad turset, kaitsevad haava kuivamise ja  infitseerumise eest. Haava jahutamiseks ei sobi jää või jäävesi, kuna nende toimel veresooned ahenevad, haava verevarustus halveneb ja põletus võib süveneda. Esmaabis ei tohi haavale asetada soojuse ärajuhtimist takistavaid salve ja vahtusid.

Kahjustava keemilise aine sattumisel nahale peab selle eemaldamine olema sama kiireloomuline kui leegitsevate riiete kustutamine. Selleks tuleb kasutada ohtralt voolavat vett. Keemiline põletus ei vaja jahutamist. Keemilise põletuse korral võib esmaabi-geele kasutada alles peale kahjustava aine nahapinnalt eemaldamist. Kindlasti tuleb pöörduda arstile, et hinnata haava sügavust. Keemilise aine silma sattumisel koheselt loputada silmi voolava veega ja pöörduda silmaarstile.

 

Põletushaavade ravi iseloom ja kestvus sõltuvad kõige enam põletushaava sügavusest ning suurusest. Põletushaavad võib jaotada pindmisteks ja sügavateks. Pindmiste põletushaavade (I ja II astme põletus) korral on nahk  kahjustunud ainult osaliselt ja need paranevad sidumistega spetsiaalsete salvide või haavaplaastrite abil. Põletushaavad, mis paranevad sidumistega üle 3 nädala, kalduvad armistumisele. Soovitav on pöörduda spetsialisti konsultatsioonile kui haav ei ole paranenud 3 nädalaga.

Sügavate põletushaavade korral (III ja IV astme põletus) on nahk kahjustunud kogu paksuses ja nende paranemine saab toimuda vaid operatsiooni abil. Operatsioonil puhastatakse haav põlenud kudedest ja tehakse nahasiirdamine. Selleks võetakse kahjustamata piirkonnast õhuke nahasiirik spetsiaalse aparaadi e. dermatoomi abil ning tekkinud nn. doonorhaav paraneb  sidumistega kuni 2 nädalat.

Kui haige pöördumine arstile on mingil põhjusel hilinenud ja haavad on põletikulised ning kasutatakse ebaõigeid ravivõtteid, pikeneb raviaeg oluliselt.

 

Haiglaravi peamisteks näidustusteks on kaotatud vedeliku ja vereplasma asendamise ja operatiivse ravi vajadus, põletustursetega seotud ohud ning kaasuvate haiguste ning traumade mõju põletuse kulule. Rasked, eluohtlikke seisundeid põhjustavate põletuste ravi on kompleksne ja pikaajaline: šoki- ja hingamisteede kahjustuste ravi, põletikuliste tüsistuste vältimine ja ravi, ravitoitmine, valuravi, haavaravi ja taastusravi moodustavad ühtse terviku. Ravi nõuab head meeskonnatööd, kogemusi ja spetsiifilist aparatuuri.

 

Põletushaavade paranemise järgselt on oluline nende õige hooldus. Paranenud haavapinda tuleb määrida pehmendava kreemiga 2-4 korda päevas, vältimaks kahjustunud naha kuivamist ning tagada selle elastsus. Vältima peab otsest päikesekiirgust. Tuleb jätkata ravivõimlemist, et taastada liigeste liikuvus

Põletushaavad, mis paranesid sidumistega üle 3 nädala või kus teostati nahasiirdamine, vajavad sageli armiravi. Armide tekke ennetamiseks või juba tekkinud armide korral valmistatakse elastikriidest surveravi tooted sõltuvalt põletushaava (armi) paiknemisest (näit. surveravi kinnas, varrukas, põlvik jm.). Ravi alustamiseks tuleb pöörduda eriarstile, et vormistada saatekiri surveravi toodete valmistamiseks. Saatekirja väljastanud arst tagab armide dünaamika jälgimise, vajadusel korrigeerib seda või otsustab armi opereerimise vajaduse. Haigekassa kompenseerib aastas kahe komplekti surveravi vahendite maksumuse 90%. Armiravis kasutatakse ka silikoonplaastreid, -salve, lahaseid, ravimite süstimist armkoesse, massaaži jt. ravimeetodeid. Millist ravimeetodit konkreetsel juhul kasutada, otsustatakse koos arstiga.

Raskete põletuste taastusravi peab olema kompleksne ning järjepidev, sageli kestab aastaid. Oluline on saavutada toimetulek igapäevase eluga ning taastada töö- ja õppimisvõime. Arvestada tuleb nii füüsilise, psühholoogilise kui  sotsiaalse rehabilitatsiooniga. Haiglast lahkudes pannakse paika edasise taastusravi suunad. Selle tulemuslikkus sõltub haige motivatsioonist ning haige, tema pereliikmete ja arsti koostööst. Peab olema tagatud üksteise informeeritus ravi teostamisest ja esilekerkivatest probleemidest, mida koos lahendada püütakse.

Vajadusel järgneb konservatiivsele armiravile kirurgiline ravi. Nii esteetilise kui funktsionaalse tulemuse parandamiseks kasutatakse erinevaid plastilisi operatsioone. Uueks suunaks põletusarmide ravis on autoloogse rasvkoe siirdamine.

Täiskasvanute põletustraumade ravile on spetsialiseerunud Regionaalhaigla plastikakirurgia ja põletusravi osakond. Raskemate põletustega laste ravi toimub Tallinna Lastehaigla  intensiivravi ja ortopeedia osakonnas või Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekirurgia osakonnas.

 

 

Ain Seimar ja Tiiu Kaha

Põhja-Eesti Regionaalhaigla plastikakirurgia ja põletusravi osakonnast